Tere kallid sõbrad! Mina ja Hetty pole ammu enam varjupaigas kaks ainsat, aktiivselt loomadega tegelevat vabatahtlikku - meid on sinna kogunenud õige palju! Täna mõtlesin, et oleks ainult õiglane ka nemad korraks meie tegevusse sisse tuua. Esimene, kes meie juurde pidama jäi on Jennifer ja seda 2014 aasta juulis. Tema puhul on tegemist supertubli, hulljulge, vapra ja hakkaja neiuga, kes püüdleb alati parema tulemuse poole. Tema esimene hoolealune oli arglik Arabella, kellega klappisid imehästi. Jennifer õppis just temaga koera õpetama ja Arabella õppis kuuletuma. Käidi koos ka septembri alguses toimunud Match Showl ja esineti edukalt. Kui Arabella uue kodu sai hakkas Jennifer tegelema Zeusiga, kuid kuna Zeus on nüüd hoiukodus tegeles ta pikemalt ka Täpiga ja nüüd hakkavad nad Liisuga südamesõprust punuma. :) Ka Ellinor tuli umbes samal ajal kui Jennifer. Alguses pelgas ta veidi koeri ning tegeles rohkem kassidega, kuid praeguseks on ta sellest hirmust peaaegu et lahti saanud ja jalutab edukalt nii suuri kui väikeseid elukaid. Ellinor on sõbrunenud paljude endiste ja praeguste asukatega nagu näiteks Nossu, Beton, Arabella, kuid tegeleb hetkel süvitsi Stellaga. Ellinor on tõeliselt tore ja siiras tüdruk! Paratamatult tundub mulle, et ma pole piisavalt väljendanud seda kui hea meel mul on, et Heleri ka meiega liitus. Tema on ühtlasi ka meie andekas taustajõud fotograafia alal ja ma tõega usun, et mõni tema poolt tehtud klõps on pannud teisel pool ekraani koera-kassi otsiva pere südameid sulatama. No te vaid vaadake kollaaži tema klõpsudest! Võrratu pilt võrratu pildi järel! See kuidas ta neid pilte saavutab on minu arvates järgmine müsteerium – korra klõps ja klõps, natuke kruttimist arvutis ja nii nad järjest tulevad! Ka Heleri on sarnaselt Jenniferiga püüdlik, seda enim just fotograafia alal. Ta on alati heas tujus, abivalmis ja areneb silmmärgatavalt händlerina iga päev! Hetkel on tema põhiline hoolealune Beton. Koos Heleriga tuli ka Sigrid, keda pole küll võib-olla nii palju pildis ja mitte samal ajal varjupaigas kui olen mina, kuid ta on ikkagi olemas ja tegev. Sageli võib teda näha abistamas Helerit pildistamistel või end mugavasti sissesättinult kassimajas. Usinalt elab kaasa ka virtuaalselt.Neiu teiste hobide kõrvalt on muidugi seda raskem aega leida, kuid mul on hea meel, et ta ikkagi on ja loomi lõbustab. :) Vaikselt hakkab ka Kelly S-il (varjupaiga admin on ka Kelly, sedapuhku on S-i kasutus vajalik) varjupaik rutiiniks saama. Tema on samamoodi karastunud kui mina ja tripib varjupaiga peal talviti ringi dressipluusi väel. Kelly on sarnaselt Jenniferile hulljulge ja on taltsutamas korraga kaht lõvi – vanahärra Ribbonit ning uljaspead Roksit. Epp on selline eriline vabatahtlik, et vahel ma märkan, et ta ka on alles siis kui ta tegelikult on juba pool päeva olnud. Tema tuleb, võtab koera ja kaob temaga üsna pikaks ajaks. Siis tuleb ja võtab teise ning talitab ka kolmandaga samamoodi. Tohutult tore ja päikseline pliks! Hetkel on ta töötamas Aki kallal. Hanna-Marie ja Helina on hetkel veel küll üsna värsked vabatahtlikud, kuid käivad mõlemad kenasti varjupaiga koertekoolis ja on seetõttu eeskujud ka veel värskematele vabatahtlikele. Hanna-Marie näiteks polnud oma kuulekuse partnerit Emmat varem näinudki, kuid ometi läks neil esimene trenn vaata et kõige paremini! Emma ei teinud minust kui tema händlerist üldse välja, keskendus kenasti Hanna-Mariele – see oli vaimustav! Ma ei ole seda veel kuskil eriti välja hõiganud, aga jaanuari viimasest laupäevast saadik tegutseb varjupaigas varjupaigasisene koertekool, kus koolitatavateks on meie koerad koos vabatahtlikega ning treeneriteks ei keegid muud kui mina ja Hetty. Pikalt mõtlesin, et kuidas oleks võimalik teha nii, et oleks kõigile mitmes mõttes kasulik ja nii see mõte veeres kuni toimus esimene edukas kohtumine, millest nüüdseks on välja kasvamas rutiin. Meie loodud koertekool pole üksnes kuulekuskoolitus vaid on just segu kuulekusest ning sotsialiseerumistrennist. Kuulekusest võtsime osa rohkem, sotsialiseerumistrennist vähem, kuid seda toetab veel oma üpris laialdane kogemus erinevate varjupaiga koertega, Youtube’i videod ning teavikud mida ma endale koju tassinud olen koerte käitumisest, käitumisprobleemidest, trikiõppest. Sellest hetkel võtavad osa Hetty ja Pätu, Ellinor ja Stella, Heleri ja Beton, Epp ja Aki, Hanna-Marie ja Emma, Helina ja Kati ning üsna pea liitub meiega taas Jennifer, kes hetkel Liisuga kontakti kallal tööd teeb, kuid kes siis kui Täpi veel varjupaigas elas temaga osales. Ma tahan teile kõigile teha sügava vaimse kummarduse ja tänada selle eest et te kõik olete nii toredad, nii särasilmsed ja visad, pole jäänud silma muu kui vaid positiivsega. Teie koordinaator on uhke olla ja ma olen sellest kõigest palju rohkem saanud kui andnud. Aitäh, mu armsad! Jätkame!
Koertekoolist endast kirjutan pikemalt varsti, pärast viiendat kohtumist,mis halva ilma ja platsi konditsiooni tõttu küll sel laupäeval ära jäi, kuid mis kindlasti tulemata ei jää! vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|