Nädalavahetus oli meil taaskord üpris tegus. Sai ju käidud kolme varjupaiga koera ning Mäxiga ühel suurepärasel üritusel - Luitejooks 2016. Hetty ja Mäx on teada-tuntud hullud. Üks päev ma veel kirjutan postituse sellest millist imelist elu elab Mäx oma aktiivse koeraomanikuga ja kui palju Hetty Mäxile ja Mäx Hettyle pakub. Hetty on kindlasti väga paljudele eeskujuks, sest on väga pühendunud. Seekord osalesid nad nii 5.4km pikkusel koertekrossil ning tulid mõni tund pärast finišeerimist meiega ka 8.3km pikkusele retkele. :) Mina olin platsis Hetty hoolealuse Novaga, kes veel mõni nädal tagasi oli nii häbelik ja arg et ei julgenud ka kuudist välja tulla. Talle pidi sinna rihmaga järele minema ja praktiliselt välja tirima. Kuna tegu polnud agressiivse koeraga, siis sai Hetty ta kiirelt Mäxiga klappima ning edasi juba Reksi ja Pätuga. Nova sotsialiseerus kuttide abil nii inimestekui loomadega mõne päevaga ning õppis visalt kuttide pealt krutskeid. Alguses ei julgenud ta ka siseruumidesse tulla ja ka selle hirmu ületas tänu koertele, kelle käitumist ta imiteeris. Nüüd on Nova üsna memmekas. Ta on täiesti harjunud liiklusmüra, teiste koerte ja muu sellisega. Järgmine proovikivi oligi autosõit ning selline suurüritus nagu Luiteretk. Lisaks olid üritusel ka varjupaiga koerad Reks ja Pätu, kes mõlemad osalesid samuti Luiteretkel. Startisime neljakesi (Hetty, Hanna, Mäx, Nova) üheksa ajal hommikul, sest 10 oli juba Hetty ja Mäxi start. Autosõit kujunes rahulikuks. Kui jõudsime hakkas just aina rohkem ja rohkem rahvast üritusele saabuma. Novat sigin-sagin ei paistvat häirivat ja sain isegi mõningaid klippe üritusest filmida, Nova püsis rahulikult minu kõrval. Pärast Hetty ja Mäxi finišeerimist ja pisikest puhkust hakkasime uudistama ürituse alal ringi. Esindatud olid nagu lubatud ka Nutikas Lemmik inimesed koos vahvate leludega, näiteks pakkus värskeid saiakesi ka Kabli pagar, lisaks hakkasid silma Pärnu Haigla, Salomon koos soodsate spordijalanõudega ja Sookriimud (trakse-jooksuvöösid jms vahendeid müüv perefirma http://www.sookriimud.ee). Rajale lasti meid 13.05, koerteta jooksjate-retkeliste järel. 8.3 km sai läbitud ühiselt, kõik me koerad kõrvuti, mis on midagi, mida võisime eelmistel aastatel vaid unistada - polnud klapitamisega veel nii julged, kuid nüüd võime öelda, et oskame seda kunsti. Seega ei tekkinud me koerte vahel ühtegi tüli ja saime üheskoos hoida tempot, Noval oli ka neljajalgsete sõpradega julgem. Kõndisime raja läbi ca pooleteise tunniga, mis on minu arvates suurepärane tulemus sellise maastiku kohta. Hetty väisas sündmust neljandat, Hanna kolmandat korda. Rada oli seega tuttav, kuid kuigi võib tunduda alguses, et mis see 8.3km (retke distants) ära ei ole - käime ju tihti varjupaiga koertega selliseid maid maha, siis lugu on hoopis teine kui tegu on metsamaastiku, erinevate pinnamoodide ning küngastega mis asusid raja lõpuosas. Võttis ikka päris võhmale, kuid me olime väga väga tublid, kõndisime tempokalt ja väga tähtis on see, et kõik varjupaiga koerad üheskoos. Kogu üritus oli ja on alati omamoodi test varjupaiga koertele. Kõigepealt pikem autosõit, siis rahvasumm kelle hulgas ka palju teisi koeri ning sellega harjumine, helid mis tulevad kõlaritest, füüsiline pingutus.. Alati peab mõtlema enne keda Luitele üldse kaasa võtta, kuid selle aastase valikuga õnnestusime küll! Reks väheke näitas oma keerulist iseloomujoont ja tahtis kõikide koertega semutseda, kuid rahunes peale esimest kaht kilomeetrit rajal maha ning vabatahtlik Valeria kindel käsi juhtis ta kenasti lõpuni. Võime endi üle vabalt väga uhked olla, sest eeltöö ja vaev on end ära tasunud ja on peaaegu 100% kindel, et oleme esindatud ka järgmisel aastal. Üritus on aasatega arenenud paremuse poole, mis on iga korduva sündmuse puhul minu arvates väga oluline - kõik on järjest sujuvam (nt parkimise korraldus pole vast kunagi nii hea olnud kui sel aastal), järjest rohkem pakkuv (sel aastal luitejooks, koerte luitekross, luiteretk ajavõtuga, luiteretk ajavõtuta, koerte luiteretk, lastejooksud - kõigile midagi), korraldusmeeskond oli väga hooliv ja abistav nii omakeskis kui kõikide väisajatega. See hakkas silma ja seepärast soovitame seda üritust kõigile, kes tahavad veeta ägedat sportlikku nädalavahetust kas siis oma lemmikutega või ilma. Suur aitäh Kahe Silla Klubi & Pärnumaa Agilityklubile Minu Sõber! Lõppu vide üritusest, kus leiab ka meid! vabatahtlik Hanna
0 Comments
Leave a Reply. |
AutoridHetty & Hanna, kes olid Varjupaikade MTÜ Pärnu kodutute loomade varjupaiga vabatahtlikud kuni 5. oktoober 2016 ''Koertega koos olles ei tunne vaim kunagi üksildust. Me kuulume kokku.'' - Baffini saarte inuiitide ütlus
Arhiiv
October 2016
Kategooriad
All
|